10.2008 arhiiv
October 23rd, 2008
Kõige levinum lause, mida inimesed tavaliselt Ettat nähes ütlevad, on: “Ta on ju täpselt oma venna nägu!”.
Populaarsuselt teine lause on: “Teie lapsed on mõlemad täpselt isa nägu!”.
Ja mõnikord siis lisatakse veel: “Aga silmad on vist emalt.”.
Võrdleme pilte neljast kodanikust umbes poole aasta vanuses – kes siis ikkagi on kelle nägu?
October 23rd, 2008
Mingisugune imelik aktiivsus on puhkenud linnuriigis viimase kuu jooksul. Kogenud ornitoloogid oskaks seda ilmselt seletada talve saabumise ja varude kogumisega?
Kui eelmisel suvel oli siin ikka igasuguseid vinte ja põõsalinde ja kuldnokki ja rästaid kõvasti, siis äsja möödunud soojal ajal ei olnud meie aias eriti linde näha, kui Endli toidukausi ümber kraaklevad varesed ja harakad välja arvata (me räägime ikka ilusatest ja toredatest lindudest, eks). Pidasime põhjuseks rebaseid, keda siin luusis karjade kaupa ja kelle hulga plahvatuslik kasv pärast marutaudivaktsiini levitamist olevat omakorda hakanud mõjuma negatiivselt lindude arvukusele. Ja ega see meie Endlikene ka just ilmsüüta linnuriigi kaitseingel-kassike pole…
Igatahes nüüd on nad tagasi. Sõltuvalt ilmast, kuufaasist ja teab millest veel on linnukestel mõned päevad, mil nad kogunevad jõukudena meie maja ümber, rammivad akendesse, nakitsevad puitvooderdise kallal (loodetavasti ei tähenda see omakorda, et seal elavad üraskite kambad) ja paistavad ausalt öelda üsna agressiivsed. Jah, justtäpselt nagu selles Hitchcocki filmis.
Panime siis juba eelmisel nädalal Gustaviga neile talveks varutud pekipallid (selliseid asju saab muide igast korralikust aiapoest osta ega pea ise voolima) linnumajadesse välja. Ja neist ei ole tänaseks enam suurt midagi järel. Aga tihased muudkui käivad ja nõuavad lisa.
Algaja fotograafina võtsin akna all mõnusa asendi sisse, panin veel padjagi tagumiku alla ja asusin passima. Akna taga läks vihaseks andmiseks ja mina rõõmuga klõpsisin, aga neid nõmedaid veetilku klaasil ma muidugi palja silmaga ei näinud:
Tihased võtsid kuulekalt klassikalisi poose:
Lõpuks oli neid siin kokku kümmekond ja kogenud fotograaf oleks ilmselt parema varitsuspaiga valinud ja uued korralikud pildid teinud, aga mul oli käsi juba üsna valus:
October 23rd, 2008
Võibolla ei ole ajastus nüüd säärase postituse jaoks just parim, aga…
Kahtlased jäljed meie elutoapõrandal…:
… viivad otse kuriteopaigale:
Teolt tabatud: jäätisejalg!
October 20th, 2008
Meie lapsed pole mingid haruldused ses osas, mis puudutab vanniskäimist – nad jumaldavad seda. Kui Gustav hakkab õhtul ära väsima ja lollusi tegema, siis kõige kindlam viis kiirelt rahu saada, on ta vanni panna. Seal ta võiks tuuseldada tunde, aga tegelikult muidugi on tunduvalt vähem.
Tasub ainult õhtul öelda mõni asjakohane võlusõna (“mullama!”) ja tited lähevad elevile:
Kodus on süsteem selline, et Etta käib oma tillukeses vannis ja samal ajal Gustav kõrval suures. Võõrsil ühe suure vanni puhul käib Etta enne vees ja siis on “Gustavi ko’d”. Esimestel elukuudel hakkas Etta tavaliselt nutma, kui ta veest välja võeti, nüüd aga on avastanud, et palju mõnusam on hoopis oma puhtad varbad suhu pista:
Gustavi põhitoimetused vannis on ujutada ja lossida laevu, valmistada toitu (st valada vett suurema paadi sisse ja siis seda “serveerida”), “puhastada” vanni (mõne käepärase nuustikuga nühkides) või näidata, kuidas ta ujub. Halb komme on juua vett. Sellest hakkab ta õnneks nüüd üle saama, sest oleme palju rääkinud, et juua tohib ainult tassist. Nii on nüüd vahel ka telekast mõnd loomasaadet, kus seltskond januseid loomi on kogunenud lombi kaldale, vaadates kosta Kusta õiendamist: “Ehh, elevant, juua tohib ainult tassist!”
Muide, dushi all ei meeldi Gustavile siiani käia. Saunas on ta nõus käima kiirelt vee alt läbi ainult tingimusel, et ta saab seejuures istuda oma pingi peal ja et “pead ei tee märjaks!”. Ettaga käisime spaas pärast basseini dushi all ja ta kannatas selle vaikides ära ning pärast sellist tohutut ettevõtmist jäi poole riietamise pealt magama ja põõnas kaks tundi.
October 19th, 2008
See oli vist nüüd umbes seitsmes kord, kui me sel aastal kogu perega koos Saaremaal käisime. Esmalt tegime seekordki vahepeatuse Muhus:
Ametlikult olime pidulikult teel tutvuma uue sauna kerkimise edusammudega. Ja sammud olid nähtavad ning uhke noorperemees oskas neid ka väärikalt hinnata:
Meid endid tabasid aga mõned tagasilöögid – esiteks mõtlesime oma uut kaamerat kaunite sügisvärvide tabamisega proovile panna, kuid sellel ütlesid patareid üles enne, kui töö jõudis alata ja nii tuli leppida looduse jäädvustamisega läbi uduse lukuaugu ehk telefonikaameraprisma:
Teiseks avastasime alles kohapeal, et meil ei olegi kaasas võtmeid ja plaanitud rustikaalse talupuhkuse asemel “olime sunnitud” veetma nädalalõpu hoopis spaades;)) Gustav küll asus juba kotte autost maha laadima, kuid asjata…
Vanu maju vaatasime seega vaid väljast:
Gustavi vanavanaisa talu maadel on ka üks vana põnev kelder, kuhu Gustav kunagi rajab ehk isikliku veinikeldri (taamal paistab meri):
Ei pea vist lisama, et ilmaga meil väga vedas ja kokkuvõttes oli nädalavahetus väga-väga tore:
October 17th, 2008
“Meil oli täna lasteaias mutionu pidu,” kuulutas Gustav koju naastes. Hiljem täpsustas ta veel, et sel puhul esitasid poisid siilide tantsu ja tüdrukud olid seened (?!?).
Kuna meile ei olnud sellest keegi kahjuks eelnevalt teada andnud, siis “kostümeeriti” poeg kohapeal käepäraste vahendite, st ripsmedushiga:
Tema õde oli samal ajal kodus väga-väga hõivatud:
Mõnikord, kui Gustav on tubli poiss, saab ta õhtul endale lubada ühe jäätise. Ja siis võetakse viimast, nii et maa must ja nägu kõrvuni valge:
Paar viimast huumoripala ka:
1. Istume vanalinnas autos ja ootame mammat.
Et aega sisustada, küsib emme: “Mis sa arvad, kes nüüd tuleb – papa, issi, mamma või tädi Ave?”
Gustav mõtleb veidi ja lisab: “Või onu Tauno?”
Saabub mamma. Gustav: “Aga ma tahtsin ju onu Taunot!”
2. Tuleme lasteaiast. Gustav loetleb mööduvaid autosid: Honda, Mitsubishi, Ford jne. Ja küsib lõppu: “Aga kus ta nüüd läheb?” Emme ei oska muud pakkuda, kui et ju nad nagu meiegi koju lähevad. Siis möödub üks Subaru. “Näe onu Koff,” täheldab Gustav. “Kus ta läks?” No ilmselt ikka ka koju, arvab jälle emme nõutult. “Ei,” teab Gustav, “Onu Koff läks Leetu!”
October 15th, 2008
Pilt nr. 1:
Pilt nr. 2:
Õige vastus:
1. Mees on teisel pildil veidi kõhnem;
2. Mehel on teisel pildil veidi vähem juukseid;
3. Mehel on seljas teistsugune pluus;
4. Esimesel pildil pole mehel käes telefoni, teisel on;
5. Esimene pilt on tehtud da Vincis, teine Klafiras;
6. Esimesel pildil on taustal keegi härra, teisel ainult maasikad;
7. Esimene pilt on tehtud Nokiaga, teine iPhone’iga;
8. Laps on esimesel pildil vasakul, teisel paremal;
9. Lapsel on esimesel pildil sinised, teisel roosad riided;
10. Esimesel pildil on Gustav, ca pooleaastane, teisel Etta, 5kuune.
October 15th, 2008
Eks see ole omamoodi hirmus tunne, aga samas ka põnev olla ainus laps täiskasvanute peol. Etta proovis selle ära ja pidas vaatamata kohatistele koledatele vaatepiltidele väga vapralt vastu:
Esitleme õhtu kenamaid paare:
1. Sünnipäevalaps ja tema kaasa rõõmustavad kingituste üle:
2. Pahtu ja Sepik:
3. Romi ja Petteri:
4. Esko ja Toomas (ja kaks kohalikku tüüpi):
5. Ede ja Sten:
Ja siis muud grupeeringud.
Liis oli rõõmus edasi ka siis, kui Pahtu meie seltskonnale jalgpalli eelistas:
Magnar oma õhtu siivsaimas poosis:
Ja juba hakkab peale – teiste meeste naisi meelitama!
Etta on päris hirmul, kui läheneb Andromeda udukogu:
Kristjan on tavapärases rollis – naisi naerutamas:
Õhtu viimase üllatusena tõi sünnipäevalapsele naeratuse näkku härra Kimmel otse riigi varasalvedest:
October 15th, 2008
Sedakorda siis “ametlik” sünnipäev legendaarses Nõmme kõrtsis.
Etta dirigeerib pidu, papa, vanavanaonu Bentsi ja tädi Aino vaatavad pealt:
Ago, Ulla ja Vaike:
Nüüd hullutab Etta vanatädi Marikat ja vanavanatädi Vaiket:
Gustav saabus koos mammaga peole hiljem, kuid asus kiirelt kaotatut tasa tegema – polnud mahti süüa, vaid oli vaja “baaripukke” testida:
Ja ka leivategu sai ära proovitud ehk siis “mina olengi leib”:
October 15th, 2008
Või ka: iga uus on unustatud vana ehk Gustav on jälle avastanud klotsiladumise võlud ja teinekord ununeb seetõttu isegi potil istudes onumängu nõuda:
Ettal teevad aga hambad valu. Praegu veel ühtegi välja pole tulnud, aga see on selgelt aja küsimus;)
